Kummardada
või mitte kummardada
Sa
võid süüa õuna”, ütlesin ma ja andsin talle rohelise puuvilja.
Tundus
justkui, et ta nägi õuna esimest korda elus.
Kõigepealt
ta lihtsalt vaatas seda ning nuusutas, ent siis võttis pisikese
ampsu.
"Mmhh-mmmhhh”,
ütles ta ning hammustas veelgi suurema tüki.
Kas
see maitseb hästi?” küsisin mina.
Ta
kummardas sügavalt
Ma
tahtsin nii väga teada, kuidas maitseb õun siis, kui seda esimest
korda süüa, nii et ma küsisin uuesti:
„Kuidas
see maitseb?"
Ta
kummardus ja kummardus.
"Miks
sa kummardad?” küsisin ma.
Mika
kummardas jälle. See tekitas minus segadust, nii et ma küsisin
uuesti.
"Miks
sa kummardad?”
Nüüd
oli tema segaduses. Tundus, nagu ta ei teaks, kas ta peaks uuesti
kummardama või lihtsalt vastama.
"Sealt,
kus mina tulen, me alati kummardame kui keegi küsib meilt huvitava
küsimuse,” seletas ta „ning mida sügavam küsimus, seda
sügavamalt me kummardame.”
See
oli kõige kummalisem asi, mida ma üle hulga aja olin kuulnud. Ma ei
suutnud mõista, et küsimus on midagi, mida kummardada.
"Mida
te teete siis, kui te teineteist kohtate?”
"Me
püüame alati midagi tarka küsida” ütles ta.
"Miks?”
Kõigepealt
ta kummardas kiiresti, sest ma olin taaskord ühe küsimuse esitanud
ning siis ta ütles:
"Me
püüame küsida tarka küsimust, et teine inimene kummardaks.”
Ma
olin nii lummatud vastusest, et ma kummardasin nii sügavalt kui ma
suutsin.
Kui
ma vaatasin Mikale otsa, ta oli pannud oma sõrme suule. Pärast
pikka pausi võttis ta sõrme suult.
„Miks
sa kummardasid?” küsis ta solvunult.
"Sest
sa vastasid minu küsimusele nii targalt,” ütlesin ma.
Nüüd
ütles ta midagi sellist, mis on mind igavesti saatnud:
„Vastus
ei ole midagi sellist, mida kummardada. Isegi siis kui vastus tundub
õige.”
Ma
kummardasin lühidalt. Aga kahetsesin seda kohe, sest nüüd mõtleb
Mika, et ma kummardusin tema vastuse peale.
„See,
kes kummardab, näitab austust,” jätkas Mika, „Sa ei tohiks
kunagi näidata austust vastuse suhtes”.
„
Miks
mitte?”
„Vastus
on alati osa sellest teekonnast, mis on sinu selja taga. Ainult
küsimused näitavad teed tulevikku.”
Need
olid nii targad sõnad, mõtlesin ma, et ma pidin ennast tõsiselt
tagasi hoidma, et mitte uuesti kummarduda...
Jostein
Gaarder, 1996
Tagasi